19. sajandil hakkas õitsema spaa kontseptsioon, mis pakkus ruumi, kus inimesed saavad lõõgastuda ning nautida erinevaid tervise- ja iluprotseduure. Pediküür hakkas sel perioodil muutuma enamaks kui lihtsalt jalahoolduseks; see arenes terviklikuks teenuseks, mis hõlmab massaaži, põhjalikku koorimist ning üksikasjalikku tähelepanu nahale ja küüntele. See muutus tähistas pediküüri kui kosmeetilise luksuse algust, mis on põimunud lõõgastumise ja üldise keha tervise laiema mõistega. See ajastu pani aluse sellele, et pediküürist saaks terviklik ravi, mille eesmärk ei ole mitte ainult jalgade kaunistamine, vaid ka rahustava kogemuse pakkumine, mis võib vaimu ja keha noorendada. Selliste spaateenuste esilekerkimine näitas ühiskondlikku nihet enesehoolduse ja heaolu prioriteediks, integreerides ilurutiinid terapeutiliste eelistega, et parandada nii füüsilist kui ka vaimset heaolu.

20. sajandi jooksul tegi pediküür kosmetoloogia uuenduste tõttu läbi märkimisväärse muutuse. Sünteetiliste küünelakkide kasutuselevõtt tõi kaasa elava hulga värve ja viimistlusi, mis varem polnud saadaval, võimaldades inimestel oma stiili väljendada jalgade kaudu. Samal ajal muutis küünte lõikamiseks, vormimiseks ja hooldamiseks mõeldud täiustatud tööriistade väljatöötamine pediküüri täpsemaks ja hügieenilisemaks. Salongid laiendasid oma pakkumist, hõlmates luksuslikke nahka pehmendavaid hooldusi, kallusehooldust ja loomingulist küünekunsti, tõstes pediküüri lihtsast jalahooldusest oluliseks moeaksessuaariks. Sellel ajastul sai pediküürist iluprotseduuride lahutamatu osa, peegeldades laiemaid moe- ja isikliku hoolduse suundi. Need edusammud muutsid pediküüri mitte ainult ahvatlevamaks, vaid ka ligipääsetavamaks, kuna salongidest said ruumid, kus inimesed said nautida hetke hellitust ja väljendada oma stiili uutel ja põnevatel viisidel.

New Yorgis asutati 1911. aastal USA esimene jalaravikool. See amet saavutas kiiresti populaarsuse ja 1920. aastateks olid jalaravikoolid avatud ka mujal riigis. Jalaarstid läbisid koolituse, et diagnoosida ja hallata mitmesuguseid jala- ja pahkluuhaigusi, alates väiksematest vigastustest ja infektsioonidest kuni keerukamate deformatsioonideni. Ühendkuningriigis kerkis kiropood eraldiseisva erialana 19. sajandi keskel, kui esimene kiropoodide kool avati 1919. aastal. Kiropoodid said koolituse, et pakkuda põhilist jalahooldust, nagu konnasilmade ja kalluste eemaldamine, samuti ravi väiksematest infektsioonidest. Aja jooksul arenes see elukutse välja, hõlmates täiustatud ravimeetodeid, nagu ortopeedia ja kirurgilised protseduurid. Jalaravi pakuti tasuta vaestele ja puudega jalgadega inimestele. 1960. aastatel hakkasid koolid andma praegust nimetust, milleks on podoloogilise meditsiini doktor (DPM, Doctor of Podiatric Medicine).

Dateerimata väljaandes “Kiropoodia kui karjäär” („Chiropody as a Career”, ca 1945), toob Christina Cudworth esile mõningad jalaravikabineti vajadused:

• Klienditool 26€
• Jalatugi 3€
• Töötool 6€
• Küünelihv 13€
• Põrandalamp 5€
• Infrapuna-jalavann 12€
• Steriliseeritud vildid, instrumendid ja purgid jne 5€

Ehk siis kunagi sai 70€ eest avada oma jalaravikabineti. Aastane sissetulek jäi eeldatavasti vahemikku 240–480 eurot (võrdluseks, 2014. aastal 7188 – 15 574 €). Originaalväljaandes naelades märgitud arvud on teisendatud eurodeks ja ümardatud.

Mitmed olulised isikud ja sündmused aitasid kaasa jalaravi ja kiropoodia arengule. Üks jalaravi ajaloo mõjukamaid tegelasi oli dr William M. Scholl. Kasvanud üles puritaanlikus riigis, kus inimese paljas jalg oli liiga tabu, et selle üle kunagi kurta, muutis dr Scholl seda dialoogi igaveseks – julgustades inimesi võtma oma jalavalu enda kanda ja mitte leppima pideva viletsusega nagu viktoriaanlased. Ta asutas 1906. aastal Scholl Manufacturing Company. Ettevõte tootis (ja toodab siiani) laias valikus jalahooldustooteid, sealhulgas ortootikume, sisetaldu ja jalakreeme, ning aitas kaasa spetsialiseeritud jalahoolduse idee populariseerimisele.

1920. aastate alguses hakkas Christian F. Ruck tootma lihvimisseadmeid ja jalahooldusvahendeid. Tema poeg Hellmut Ruck mõistis uue jalahoolduse osakonna juhatajana kiiresti, et siin tuleb teha palju teedrajavat tööd: 1927. aastal asutati ettevõte Hellmut Ruck GmbH. Jalaspetsialistide ühingu kaasasutajana avaldas Hellmut Ruck 1928. aastal Saksamaa esimese tööstusharu ajalehe “Fußpflege-Nachrichten” (sks. Jalahoolduse uudised). Aasta hiljem asutas ta Pforzheimis esimese jalahoolduse erikooli koos meditsiinilise lõpueksamiga. Tulevane tööstusharu standardteos  “Buch der Fußpflege” (sks. Jalahoolduse raamat) ilmus 1930. aastal. 1932. aastal laienes Hellmut Rucki tehnikakooli” praktika ja hulgimüügiettevõtteks. Aastal 1949 asutab Hamburgi kaupmees Gustav Baehr oma ettevõtte “Technik Baehr”, millest saab hiljem ettevõte Gustav Baehr GmbH. Aastal 1987 arendab RUCK® välja Goldstadt küünekorrektsiooniklambri, aastal 2004 tutvustatab RUCK® pediküüriaparaati PODOLOG NOVA ning uuendused jalahoolduse maailmas jätkuvad nagu linnutiivul!

Üldiselt kujutas jalaravi ja kiropoodide esilekerkimine kaasaegsel ajastul olulist sammu edasi jalahoolduse ajaloos. Need elukutsed aitasid tõsta teadlikkust jalgade tervise tähtsusest ning pakkusid inimestele spetsiaalset hooldust ja ravi, mis aitasid neil säilitada terved ja valuvabad jalad. Podoloogiast on väljakujunenud elukutse, mis aina arenevab ja uueneb, et vastata patsientide muutuvatele vajadustele. Viimastel aastatel on jalahoolduses tehtud palju märkimisväärseid edusamme, sealhulgas uuenduslikke tehnoloogiaid ja ravimeetodeid, samuti jalahoolduse pakkumise muudatusi. Lisaks on järjest rohkem rõhku pandud ennetavale hooldusele, kus podoloogid, jalaraviõed ja jalaspetsialistid töötavad koos patsientidega, et töötada välja isikupäraseid plaane jalgade tervise säilitamiseks ja tulevaste probleemide ennetamiseks. Meditsiinilist jalaravi saab Eestis õppida Jalaravi Kliinikus ning nüüdseks on Tartu Tervisehoiu Kõrgkoolis avatud ka Podoloogia eriala.

Evolutsioonilised tõendid viitavad tugevalt sellele, et inimene, kes kõnnib bipedaalselt (kahel jalal), elab kauem või surub jalad sobimatutesse jalatsitesse, on tekitanud vajaduse oskusliku professionaalse sekkumise järele. Kuigi jalaarsti kui elukutset on ametlikult esindanud USA kutseorganisatsioon alates 1895. aastast, on jalahooldusspetsialistid oma ametit praktiseerinud vähemalt 4500 aastat. Seetõttu näib, et podoloogide tulevik on kindel.

Kasutatud allikad:

“Dr Scholl” (https://www.madeinchicagomuseum.com/single-post/dr-scholls/ )

“Foot Care Through the Ages: Exploring the History of Podiatry and Chiropody” (https://care-med.ca/brief-history-of-podiatry-and-chiropody/ )

“History of Chiropody and Podiatry” ( https://johnrpearson.wordpress.com/2015/01/18/a-brief-history-of-chiropody-and-podiatry/ )

“Unsere Geschichte” (https://hellmut-ruck.de/unternehmen/unsere-geschichte/ )

“Über uns” (https://www.fusspflege.com/ueber-uns )