Keskajal Euroopas oli jalgade hooldus jätkuvalt igapäevaelu oluline aspekt, eriti neile, kes läbisid sageli pikki vahemaid jalgsi mööda ebatasast, sillutamata teed. Oma jalgade rahustamiseks ja kaitsmiseks kasutasid inimesed omatehtud palsameid, mis olid valmistatud olemasolevatest ürtidest ja loomsetest rasvadest. Need koostisosad segati, et luua salvid, mis mitte ainult ei pehmendanud nahka, vaid pakkusid ka leevendust pikkade tundide kõndimise ebamugavustele. Kuigi need tavad puudutasid rohkem praktilisust kui luksust, olid need jalgade tervise ja mugavuse säilitamisel üliolulised. See põhihooldus oli hiljem välja töötatud arenenumate jalahooldustehnikate eelkäija, mis näitas varajast arusaamist jalgade tervise tähtsusest igapäevaelus.

Keskaja üks olulisemaid edusamme oli kingsepa areng. Kvalifitseeritud käsitöölistel, keda tuntakse kingseppade nime all, olid teadmised jalatsite meisterdamisest ja parandamisest. Nad mängisid olulist rolli selles, et inimeste jaladnõud oleksid mugavad ja jalad hästi kaitstud. Samuti töötasid nad välja meetodid eritellimusel kingade ja saabaste valmistamiseks, mis võivad aidata leevendada jalavalu ja vältida vigastusi.

Lisaks kingseppadele tekkis keskaegses Euroopas ka uus elukutse: juuksur-kirurg. Need isikud said koolitust mitme meditsiinipraktika, sealhulgas jalahoolduse alal. Nad kasutaksid konnasilmade ja kalluste eemaldamiseks nuge ja muid tööriistu, samuti kasutaksid nad infektsioonide ja muude jalahädade raviks kompresse ja salve. Teine oluline areng selle aja jooksul oli jõukate ja aadlike seas populaarsete jalavannide kasutamine. Jalavanne täideti sageli aromaatsete ürtide ja õlidega, millel arvati olevat jalgadele raviomadused.

Kuni 20. sajandini nimetati arste, kes keskendusid jalgadele, pahkluudele ja säärtele, kiropoodistideks (ing. chiropodist) ja neid peeti muudest organiseeritud meditsiini tüüpidest eraldiseisvaks. Seda peeti auväärseks elukutseks ja see kujunes 1800. aastateks tugevamaks. On ka ajaloolisi viiteid Prantsusmaa kuningale ja Napoleonile, kellel mõlemal oli isiklik “jalaarst”. Abraham Lincolnil oli ka isiklik jalaarst, kes aitas hoolitseda tema sissekasvanud varbaküünte ja “probleemsete konnasilmade” eest. Näib, et aristokraatia ja heal järjel olevate inimeste teenindamiseks muutusid vajalikuks kiropoodisti teenused. Seitsmeteistkümnendal sajandil ilmusid “konnasilmalõikajad”. Sellised praktikud muutusid auväärseteks. Näiteks John Hardman, kes lasi Caulfieldil 1700. aastatel oma portree maalida. Kindel tunnistus tema kuulsusest ja varandusest. John Hardmanist sai tollase Orange’i kuninga Williami kiropood. Temast peeti kõrgelt lugu.

Isegi Shakespeare tsiteeris jalaprobleeme, mis võisid kindlasti vajada jalaravi teenuseid:

„Mu härrad! Daamid,

kelle varbail pole veel konnasilmi,

tantsiks meelsalt tiiru.

Ahaa! mu emandad,

kes keeldub nüüd te seas veel tantsust?

Sel, kel krimpsund nina, on konnasilm,

vean kihla! Nii – kas aitab?”

Romeo ja Julia, 1. vaatus, 5. stseen.

1 tl tõrva, 1 tl pruuni jämedat suhkrut & 1 tl kaaliumnitraati soojendatakse koos ja

määritakse konnasilma suurusele nahale ja kahe päeva pärast tõmmatakse see välja.”

Väljavõte 19. saj Inglismaa kohalikust ajakirjast.

Tänapäeval peame sageli enesestmõistetavaks riikliku tervishoiuteenuse pakutavaid tasuta meditsiiniteenuseid ja kipume unustama, et mitte nii kaugel viktoriaanlikul ja Edwardi ajastul võis arstiabi saada vaid tasu eest. Selle ühiskonna vaesemad ja madalamad klassid ei saanud kunagi sellist luksust endale lubada. Nende jaoks oli ainsaks abinõuks proovida kodust ravi või kui asjad läksid käest ära, siseneda töömajja, kus elati viletsat elu ning raviti ülerahvastatud ja nigelates tingimustes. Paljud tolle aja inimesed kogusid abinõusid ja ravimeid igasuguste vaevuste vastu. Kes seda endale lubas, võiks perekodus kasutamiseks isegi meditsiiniraamatuid osta. Paljud neist raamatutest on säilinud ja neist leiab ikka ja jälle üles loetletud jalaprobleeme. 1840. aastal köitis Ühendkuningriigi Portsmouthi raamatuköitja Samuel Pearson lihtlehtedest koosneva raamatu, kuhu pani kirja mitmesuguseid koduseid ja meditsiinilisi abinõusid. Pealkirjaga “Valik kodu- ja meditsiinikviitungeid” (“A Selection of Receipts Domestic and Medical“) pakub see palju koduseid ravimeetodeid, sealhulgas mõnda jalakaebuste korral. Käsitsi kirjutatud 19. sajandi hoolsas stsenaariumis annab see põneva pilgu tavaliste inimeste igapäevaellu.

Vaatamata nendele edusammudele ei olnud jalahooldus keskajal alati hügieeniline ega tõhus. Paljud inimesed kandsid jätkuvalt liiga kitsaid või liiga lahtisi jalatseid, mille tulemuseks olid villid, konnasilmad ja muud jalaprobleemid. Lisaks ei olnud kanalisatsioon alati esmatähtis ja jalgade infektsioonid olid levinud. Üldiselt nähti keskajal jalahoolduse ajaloos edusamme ja tagasilööke. Samal ajal kui tekkisid uued elukutsed ja tehnikad, jäi jalahooldus igapäevaelus keeruliseks ja mõnikord ebamugavaks aspektiks.

Kasutatud allikad:

“Foot Care Through the Ages: Exploring the History of Podiatry and Chiropody” (https://care-med.ca/brief-history-of-podiatry-and-chiropody/ )

“History of Chiropody and Podiatry” ( https://johnrpearson.wordpress.com/2015/01/18/a-brief-history-of-chiropody-and-podiatry/ )

“History of Pedicures” (https://www.footlogix.com/Resources/Blog/The-History-Of-Pedicures )